Esimene päev Ohridis

Õnnelikult Ohridis

Neljapäeva õhtul kell 19 istusin bussile Sofiast Ohridisse, andsin kohvri alla ära ja keegi piletit ei kontrollinud. Istusin oma kohale ja sõit võis alata. Buss oli tegelikult suht logudik, konditsioneer mingil määral töötas, aga tegelikult polnud nii soegi, et oleks seda väga vaja olnud.
Bulgaaria-Makedoonia piirile jõudes pidime Bulgaaria poolel kõik bussist välja minema, passi näitama, oma kohvrid võtma, lahti tegema, et piirivalvurionu saaks seal sobrada, lisaks küsis veel, miks Makedooniasse lähen. Buss vaadati ka korralikult üle: kotid, mis bussi olid jäänud, sobrati veel hoolikamalt läbi. Siis võis tagasi bussi minna, sõitsime natukene edasi, kus korjati passid kokku, viidi kusagile ära ning toodi tagasi. Jõudsime Makedoonia piirivalveni, kus kontrolliti uuesti passe, korjati kokku. Ma lootsin, et äkki saab ka mingi templi, aga mitte midagi.
Bussis sain tuttavaks kahe prantslastest vahetusüliõpilastega ning ühe bulgaaria kutiga, kellega siis rääkisime natukene. Põnev kuulata, mida teised teevad jne. Ei saaks öelda, et bussisõit väga igav oli, aga ikkagi suhteliselt ebamugav, kuna ei saa mõnusalt lösutada ja ikka oled mingis x asendis. Ohridisse jõudsime kella 2 paiku öösel, 2 tundi oodatust varem. Saatsin linna piiril oma kontaktisikule sõnumi nagu kokku oli lepitud, kuid kedagi ei saabunud vastu. Õnneks oli nõus Bulgaaria kutt minuga koos ootama, kuni Tatjana saabus. Tatjana oli natukene valesti aru saanud sellest, millal ma saabun. Aga pole hullu :) Kohal ma nüüd igatahes olen.

Haiglasse saabumisega oli natukene probleeme, kuna jõudsime siia keset ööd. Minu üllatuseks läksin ma hoopiski teise haiglasse, kui mulle alguses öeldi. Tatjana ütles, et see on tegelikult parem haigla, kus olla. Haigla keskendub kardiovaskulaarhaigustele. Samas ma olen hetkel siin vaadanud, et see on rohkem taastusravi haigla moodi. Küll esmaspäeval näeb, kas siin on ka kliiniline pool olemas. Seega lasime kella ning lõpuks tuli üks õde uksele vastu. Tatjana seletas, milles asi ja kohe oli õde väga abivalmis. Saime ilusti haiglasse sisse ning hommikul kohtusin teiste üliõpilastega. Kokku on meid siin hetkel 2 poissi ja 3 tüdrukut. Jiri ja Eva Tšehhist, Mehmet Türgist, Tamara Hispaaniast, lisaks 8. juuli saabuvad veel 2 poissi Horvaatiast.

Täna pole ilm kiita, sajab ja pole väga soe, kuid plaanime ikka millalgi ümbrust avastama minna. Tahaks lihtsalt teada, mis siin ümbruses on. Haigla ei ole linnas sees, kuid suhteliselt lähedal.
Boonus, mis siin haiglas on, et saame kolm korda päevas süüa, algselt lubati meile toitlustamist kord päevas. Meie praegune tuba on väga lõbus. Kolm voodit on kokku ühte pisikesse tuppa mahutatud, ruumi liikumiseks siiski veel on. Kõige tähtsam asi on siiski, et uksel pole lukku ees. See lubati varsti korda ajada. Senikaua hoiame oma väärtulikemaid asju poiste toas. Meie toa miinus on ka, et internetilevi pole sinnani – käime poiste toas internetti varastamas :P.
Õhtul läks ilm ilusaks, et päike tuli välja ja soojaks läks. Meie otsustasime siis randa minna, võtsime päikest ja ujusime. Järv on meie elukohast põhimõtteliselt 100-200 meetri kaugusel. Praegu on mul tunne, et oleksin nagu puhkusel, sest ei pea mitte midagi tegema ning süüa saab ka kolm korda päevas.

Vaade vasakule...

...ja paremale.