Nägemiseni Makedoonia!!!

Olen jõudnud hetkel järjega tagasi Bulgaaria pealinna Sofiasse. Eile õhtul kell 19:00 startisin bussiga Ohridist ja varahommikul kell 4 jõudsin kohale. Bussile tuli vastu Sofia oma poiss-sõbra Joroga ning läksin nende juurde. Magasime natukene ja siis lõuna ajal sain kokku ühe teise Joroga, kellega läksime lõunale. Temaga sain kontakti CouchSurfingu kaudu. Siiani on ainult väga positiivsed kogemused olnud ja ma olen tänulik, et need inimesed on mulle näidanud Sofiat. Hetkel istun Starbucksis ja mingi aeg sõidan lennujaama. Tundub, et minul on mingi needus Sofiaga, sest need kaks päeva, mis ma olen siin olnud, on alati tulnud äikesevihma.

Viimane nädal Ohridis oli väga vahva. Tamara oli tagasi ja mul oli ka kohe rõõmsam - seltsis ju segasem. Esmaspäeval läksime lõpuks Gradishtesse, kus on muuseum vee peal ja ka paljude arvates head rannad. Alguses kõndisime natukene ranna ääres ning meie arvates suht sama rand nagu meie oma ja siis otsustasime muuseumisse minna. Väga väga ilus oli - seal näidati, kuidas varem inimesed elasid majakestes järve peal. Igas majakeses oli erinevate loomade nahkasid. Lisaks sai seal pisikese mäe otsa ronida, kust avanes ilus vaade ja sai mõnusalt istuda. Meie otsustasime seal teha väikese siesta.

Hiljem ei viitsinud enam randa minna, seega läksime linna. Käisime Tamaraga natukene poodides ja tšillisime niisama. Käisime turult ka läbi, tahtsime mureleid osta. Hooaeg hakkab otsa saama ning seetõttu tahtsid paljud meile müüa mureleid 2€, tavaline hind, millega oleme ostnud on natukene üle 1€ ja seega me ei tahtnud, kõndisime natukene ringi ning leidsime, kus müüdi alla 1€. Me juba ikka oskame ;). Hiljem haiglasse saabudes teatasid horvaatia kutid, et nad ostsid 17 kilose arbuusi. Me hiljem joonistasime arbuusile näo pähe ja nimetasime ja Jirkaks, sest see arbuus asus Jirka voodis (Tšehhi kutt, kes juba lahkus). Kui peole läksime, panime teki ka ilusti peale. Öösel taksoga koju tulle rääkisime taksojuhiga makedoonia keeles. See oli väga naljakas. Tamara lemmiksõnaks on hetkel "povelete", mis tähendab palun vms. Kui poodi minna, siis nad kogu aeg ütlevad seda. Nüüd me ei suuda poodi minna ilma naerma puhkemiseta, sest me kasutame seda sõna igas olukorras. Povelete, povelete to you tooo....

Muchas perrrras!!!

ARBUUS

 

Sõõrikud sai ka lõpuks ära proovitud!

Järgmine päev käisime ka niisama Ohridis ringi. Vaatasime poodides ringi, ostsime suveniire ja nautsime niisama viimaseid päevi. Käisime jälle turul ja kauplesime. Linnas ringi käies, kõnetasid ühed noormehed meid makedoonias keeles, ma tahtsin kohe öelda, et ei saa aru, kuid kui kuulsin sõna Bellvedere (restoran linnas), siis mõtlesime, et vist saame ikka aidata. Nad otsisid seda restorani ning me andsime juhised. Tundsime ennast ikka nii kohalikena :D. Teame juba, kus miski asub. Õhtul tegime lahkumispeo ja tähistasime Gülce sünnipäeva - üllatus, sest tegelikult on tal sünnipäev alles 31. juuli, aga ikkagi tahtsime talle õnne soovida, enne kui kõik lahkuvad. Tellisime tordi ja puha.

Turul

Sünnipäevalaps

 

TORT!!!

Mekkis hästi ;)

Ohrid Pearl

Oma juhendajatega jätsime hüvasti kolmapäevale, kui läksime oma tunnistuse jaoks allkirja küsima. Tegime ka viimased pildid :). Meil vedas väga juhendajatega, sest nad seletasid ja ütlesid, et kui küsimusi tekib, siis kohe kindlasti küsida ja iga kell. Teises haiglas ei tundnud arstid tudengite vastu üldse huvi. Meil oli superhaigla!!!

Irena ja Evaga

Blasko ja Tamiga

Ja märkamatult ongi aeg Makedoonias möödas. Oli väga tore kuu! Kindlasti ei unusta seda kogemust kunagi! Nalja sai palju!

Siiski ei ole minu reisimine lõppenud. Täna õhtul lendan Viini, 1. augusti varahommikul lendan edasi Zürichisse ja olen seal 10. augustini. Siis sõidan rongiga Hannoveri ja saan kokku emme-issi ja Petsiga ning loomulikult Karoga, kelle juurde me külla läheme.

Peagi näeme Eestis!!!

Viimane nädalavahetus Makedoonias

Viimased päevad Makedoonias veel alles jäänud. Uskumatult kiirelt on aeg lennanud.
Laupäevaks olime plaaninud minna Gradishtesse, kus on muuseum ja seal pidavat olema ka üks parimaid randu Ohridi järve ääres. Kahjuks laupäeva hommikul ärgates avastasime, et taevas on pilvine ning ähvardab sadama hakata. Ma siis mõtlesin, mida tarka oma päevaga peale hakata. Otsustasin, et nüüd on õige aeg jooksma minna. Võtsin ju oma spordivarustuse kaasa, seega peab seda ka kasutama. Läksin rõõmsalt jooksma ja poole pealt hakkas päike paistma ja lõõmas ikka mõnusalt taevas. Päris palav hakkas, aga kannatasin ära, siis kohe peale seda ujuma. Nii mõnus!!! Hiljem käisin veel niisama rannas peesitamas ja õhtul saabus Tamara tagasi Ohridisse. Otsustasime välja minna, loomulikult meie lemmikkohta - Cuba Libre Beach'i. Laupäeva õhtul oli seekord baar suhteliselt tühi, sest Gradishtes pidi olema suur suur rannapidu 48h non-stop. Siiski oli Cuba Libres mõnus, seal mängis üks bänd Serbiast, kes laulis covereid. Õhtu lõpetamiseks ikka tavapärane burek - njammi njammi.

Guys

Matroškadega

Pühapäeva hommikuks oli meil planeeritud sõit Bitolasse. Pidime saama kokku Ohridis kell 11 ja siis sealt samal ajal ka startima. Loomulikult Balkanile omapäraselt ei startinud me kell 11 vaid kolmveerand tundi hiljem. Bitolat hüütakse konsulaatide linnaks, sest seal on paljude välisriikide saatkonnad. Lisaks on Bitola lähedal muistne linn Heraklea, kuhu me kõige esimesena läksime. Heraklea asutati 4. sajandil enne Kristust. Hetkel on seal alles ainult varemed ning oli näga ka säilunud ja osaliselt ka taastatud mosaiikpõrandaid. Lisaks on seal rooma teater.

Teater

Edasi sõitsime Bitolasse ja jaluasime natukene ringi ja käisime söömas. Ma tellisin Balkanile omapärast salatit - Shopska salat, mis sisaldas kurki, tomatit ja oli kaetud feta juustu taolise juustuga. Paljud tellisid ahjus küpsetatud juustu, mis kujutas endast valget juustu savikausis. Valge juust oli kaetud kollase juustuga ning kõike seda serveeriti lameda leivaga. Proovisin ka seda ning oli päris hea suutäis, kuid minu arvates liialt palju juustu korraga. Bitolas nägime veel mošeed ja kellatorni, mille ehitamisaega keegi kindlalt ei tea.

The Queens!

Bitola jalakäijate tänav

Siis asusime koduteele läbi käänuliste mägiteede. Kell 19 pidi juba esimene meie seast koju sõitma - Jiri Tšehhist.

Õhtul käisime päikeseloojangut järve ääres vaatamas ja nautisime arbuusi, mis polnudki seekord midagi ülihead kahjuks. Täna uuele katsele :P.

Täna plaanime minna uuesti Gradishtesse, sest täna on parem ilm ja päike paistab.

Päikest Eestisse kaa!!!

Veel natukene haiglast

Jälle on üks "töönädal" mööda saadetud. Järgmine nädal on viimane, mis mul siin jäänud. Haigla on väga koduseks saanud, sest me elame ka siin. Haiglas on kõik inimesed meid omaks võtnud. Ükskõik kuhu minna, igal pool on naeratavad näod vastas, kas siis põetajad, õed, arstid või patsiendid. Vahepeal ikka patsiendid üritavad meiega rääkida ning siis peame neile selgeks tegema, et me ei räägi makedoonia keelt ja ei ole kohalikud, vaid praktikandid välismaalt. Osa patsiente oskavad ka inglise keelt, ainult nooremad, kuid noori on siin vähe, enamik on vanemad.

Ma polegi vist siinsest haiglast rääkinud. Haigla on jaotatud kaheks. Üks osa on taastusravikeskus, kuhu patsiendid tulevad 21 päevaks, aga enne seda peavad nad järjekorras ootama 5-6 kuud. Taastusravi poolel tehakse patsientidele selgeks, et nad peavad iga päev piisavalt liikuma, sööma tervislikult, neil on võimalik loenguid kuulata, järelvalve all treenivad, tehakse uuringuid. Sööklas on näha, et patsiendid võtavad neile antud soovitusi tõsiselt, sest nad võtavad peaaegu alati kaasa oma köögivilju. Lisaks on haiglal ka teine pool, kus toimub nii öelda meditsiiniline pool - erakorraline vastuvõtt, intensiivravi osakond, kateteriseerimis labor ja võimalus teha erinevaid uuringuid nagu ehhokardiograafia, stresstest, doppler. Kui me siia saabusime, siis vaatasime, et mis jama, kas see on tõesti haigla. Maja näeb välja nagu hotell, hiljem tuli välja, et see hoone oligi varem hotell. Hetkel poel veel kõik toad haigla jaoks sobivalt välja ehitatud, kuid vaikselt tegeletakse sellega. Haigla poolel on voodid näiteks ikka veel hotelli ajast.
Töö haiglas käib suhteliselt lõbusalt. Mõnikord on ühes pisikeses kabinetis 3 arsti ja 3 õde pluss veel patsient ning mõnikord ka saatja. Stresstesti kabinetis mängib arst alati muusikat ning vahepeal päris valjult, lisaks mõnikord joonistab ta oma vihikusse pisikesi koomiksitegelasi ja siis tehakse kohvipaus - kes joob kohvi, kes fantat, kes kokat. Vahepeal juhtub ka nii, et järsku ilmub kabinetti maitsev kook, mida ka lahkesti meile pakutakse.

Eile sain olla laboris ning paar korda ka ise verd võtta. Täitsa hästi tuli välja. Mis mind siin imestama pani, et siin ei kasutata kindaid ja ei desinfitseerita käsi.

Täna leidsin endalegi üllatuseks meie toast internetikaabli, mis töötab. Hakkasin akent avama ja siis vaatan, et ohooo, mis juhe see siin minu jalge ees on, imetlesin seda ja sain aru, et internetikaabel. Nüüd on meil kindlalt kohe internett toas olemas.


Päikest!!!

Skopje

Laupäeva hommikul kell 9 startisime kogu vahetusüliõpilaste grupiga Skopje poole. Õigemini meil polnud õrna aimugi, milline meie päevaplaan välja näeb, sest meid vastuvõtvad tudengid olid Skopjes ootamas. Sõit kestis umbes kolm tundi. Tee, mida mööda sõitsime kulges läbi mägede ning paremale ja vasakule jäid väga ilusad vaated. Meie esimene peatus ei olnudki Skopjes, vaid selle lähistel Matka kanjonis. Seal kohtusime ka Benjamini ja Elenaga. Jalutasime mööda jõekallast üles ja mõlemalt poolt ümbritsesid meid kaljud. 

Oma sihtpunkti jõudes võtsime kaks paati,  mis viisid meid mööda jõge ülesvoolu koobastesse. Kuuma ilmaga oli hea ennast sinna peita, sest koobastes oli umbes 12-14 kraadi sooja. Koobastes nägime stalagmiite ja stalaktiite. Paadiga sõites tekkis tunne, et polekski nagu Makedoonias vaid kuskil troopikas. Kui olime oma algpunktis paadiga tagasi, otsustasime natukeseks maha istuda ja teha lõunapaus.

  
Pärast lõunasööki sõitsime lõpuks Skopjesse. Otsustasime, et tahame esialgu minna hostelisse ja puhata, et õhtul hiljem välja minna. Skopjes oli jube kuumus, isegi õhtupimeduse saabudes ei hakanud parem. Skopjes suutsime Tamaraga viimaks oma plaani arbuusi süüa ellu viia. See oli mõnus kõhutäis. Meie arbuus kaalus 6 kilo ning suutsime selle ühe õhtuga ära süüa – njämmi!!! Poole kümne paiku õhtul tulid Elena ja Benjamin meie hostelisse ning sõitsime taksodega linna – Turkish Bazaari, kus praegu on palku erinevaid poode ja baare-pubisid.  Enne pubisse minekut käisime läbi baklava kohvikust. Loomulikult pidin ka kaks pisikest magusat baklavat põske pistma. Pubisse maha istudes sain aru, et minust täna õhtul küll mingit peolooma ei ole – pidevalt hakkas silm kinni vajuma. Tamaraga sama lugu. Ei ole lihtne terve nädal väljas käia :P. Kui teised seadsid sammud klubi poole läksime meie tahasi hostelisse. Magama jäämine oli natukene raskendatud sellises kuumuses, kuid õnneks lõpuks tuli uni.

Näide horvaatide hullusest

Meie armas hostelituba

Njamm njamm... :P

Yes, of course - beefeather

Pühapäeva hommikul otsustasime varakult üheksa paiku alustada, sest muidu sureksime selles päevakuumuses ära. Esimene sihtpunkt oli minna ühe mäe otsa, kust näeb tervet linna. Mäkke sõitsime taksodega ning sealt ülese edasi spetsiaalsete pisikeste gondlitega. Ülevalt avanes väga võimas vaade.

Edasi sõitsime tagasi alla ning saime linnas kokku Elenaga, kes tegi meie väikese linnatuuri. Ta näitas meile Skopje kõige suuremat kirikut, linna peaväljakut kurikuulsa Aleksander Suure monumendiga ja uuesti ka päevavalguses Turkish Bazaari. Tahtsime minna ühte muuseumisse-galeriisse, kuid see oli kinni. Blasko rääkis meile, et päevasel ajal  pole Skopje tänavatel näha peaaegu ühtegi inimest ning nii see ka oli – tänavad olid suhteliselt tühjad. Kuna oli pühapäev, siis polnud Turkish Bazaaril tavapärast sagimist, poed olid kinni ning väga vähe inimesi liikus ringi. Samas oli mõnus seal ringi kõndida, vaadata pisikesi tänavaid, erineaid maju, poeaknaid. Lisaks oli kindlus ka kinni ning me ei saanud sinna mina.  Väga kahju tegelikult.

Suurim kirik Skopjes

Aleksander Suurega

Turkish Bazaar

Baklavad ja muud maiustused

Linnavaade

Võib ka niimoodi...

Siis läks meie grupp pooleks – meie grupp läks tagasi hostelisse, et võtta oma asjad ning peagi minna bussijaama, kust võtsime bussi Skopjest tagasi Ohridisse. Teine grupp läks bussijaama, et osta piletid Belgradi, et alustada oma Balkanituuri. Ma otsustasin mitte minna, sest esiteks on ilmad jubedalt kuumad ning teiseks, et hoida raha Šveitsi jaoks.

18:30 alustasime oma reisi tagasi Ohridisse, mis on saanud nii koduseks. Tagasiteel nägin mägedes päikeseloojangut ja ööpimeduses saatis meid täiskuu. Ohridisse jõudes oli nii hea tunne, sest kliimamuutust oli kohe tunda. Kui siin saabub õhtu, siis on palju inimlikum olla, pole enam tapvad kuumust.

Haiglasse jõudes olid kõik nii väsinud, et läksime kohe magama, et värskelt alustada uut nädalat. Lõpuks tegin ära ka selle, et läksin hommikul enne haiglasse minekut ujuma. Olen nüüd suutnud teha seda kaks päeva järjest :P, eks näis, kuidas edasi läheb.